Kirjandus 20. sajand

Nikolai Vassiljevitš Gogol oli ukraina päritolu vene kirjanik. Esimene suur romaanikirjanik. Loomingut iseloomustab humaansus, realistlikkus, grotesk ja satiir. Loomingusse kuuluvad mõned näidendid ja hulgaliselt jutustusi.

Fjodor Mihhailovitš Dostojevski oli vene kirjanik. Ta kirjutas romaane, lühijutte ja esseid. Ta tegeles ja ajakirjanduse ja filosoofiaga. Tema teosed käsitlevad inimpsüühikat 19. sajandi Venemaa poliitilistes ja sotsiaalsetes oludes. Kirjanduskriitikud on nimetanud teda üheks maailmakirjanduse suurimaks psühholoogiks

Virginia Woolf oli briti kirjanik ja feminist, üks tähtsamaid modernistliku romaani esindajaid. Oma romaanides rakendas ta teadvuse voolu tehnikat. Lisaks romaanidele kirjutas Woolf ka novelle ja kirjanduslikke esseid. Virginia Woolfi tugev külg on sisemine dialoog, mille abil ta tungib inimese teadvuse äärmiste piirideni ja üritab talletada laiaulatusliku silmapilgu kestvaid tegelaste minevikku ja tulevikku. Teostel puudub kindel süžee, jutustust siduv intriig, pole sõlmitusi ega lahendusi, järjekindlat tegevustikku.

Johan August Strindberg oli rootsi kirjanik, kes on tuntud eelkõige oma näidendite poolest. Ta tegeles ka kujutava kunstiga.
Strindbergi varased teosed kuuluvad naturalismi valda, hilisemad kalduvad sümbolismi. Ühtlasi peetakse teda ekspressionismi üheks toojaks näitekirjandusse.

Marcel Proust oli prantsuse kirjanik, kes on tuntud põhiliselt romaani À la recherche du temps perdu ("Kaotatud aega otsimas") järgi.

A. H. Tammsaare oli eesti kirjanik, esseist, kultuurifilosoof ja tõlkija. Ajapikku omandas Tammsaare looming suure psühholoogilise sügavuse ja ühiskonnakriitilise teravuse, rikastus kunstiliselt ja mitmekesistus elukujutuse poolest. Ta on 20. sajandi eesti romaani kõige silmapaistvamaid esindajaid. Samas ei piirdunud Tammsaare temaatikas Eesti maaeluga, vaid käsitles ka ajaloolisi ja fantaasiaküllaseid teemasid. Lisaks romaanidele on Tammsaare avaldanud miniatuure, kunstmuinasjutte, artikleid ja esseid ning tõlkinud hulgaliselt nii ilukirjandust kui publitsistikat.

James Joyce oli iiri rahvusest ingliskeelne kirjanik. James Joyce rakendas oma romaanides teadvuse voolu tehnikat.

Franz Kafka oli juudi päritolu saksakeelne kirjanik, üks 20. sajandi silmapaistvamaid ja tähendusrikkamaid kirjanikke. Oma eluajal avaldas Kafka vaid üksikuid novelle ja esseid. Suurem kuulsus saabus pärast surma, kui tema sõber Max Brod avaldas Kafka käsikirjalise pärandi, mille autor ise oli määranud põletamisele.

Gustav Suits oli eesti luuletaja ja kirjandusteadlane.

Marie Under oli eesti luuletaja. Under kuulus kirjandusrühmitustesse Siuru ja Tarapita. Aastal 1917 ilmus tema esikkogu "Sonetid". Underi tähtsaimad kogud on ühiskondlikke vahekordi eritlev "Hääl varjust" (1927) ja looduslüürikat sisaldav "Rõõm ühest ilusast päevast" (1928). Tema kõrgetasemeline ballaadilooming on kogutud raamatusse "Õnnevarjutus" 1929. Tema loomingut kokku võttev valikkogu "Mu süda laulab" ilmus postuumselt 1981. aastal. Underi luulet on tõlgitud paljudesse keeltesse.

Friedebert Tuglas oli eesti kirjanik, kriitik, kirjandusteadlane, tõlkija, toimetaja ja ajakirjanik. Kirjandusteadlasena on Friedebert Tuglas väitnud, et tema suur mõjutaja oli Taani ametivend Georg Brandes. Tuglase loomingus on omapäraselt ühendatud realistlik ja romantiline elutunnetus ning kujutuslaad. Teda peetakse eestikeelse klassikalise novelli loojaks.

Oskar Luts oli eesti kirjanik ja farmatseut, Eesti NSV rahvakirjanik (1945). Lutsu tuntuimad teosed "Kevade" (1912–1913), "Suvi" (1918–1919) ja "Sügis" (1938, 1988).

Anna Andrejevna Ahmatova oli vene luuletaja. Teda peetakse vene kirjanduse hõbedase ajastu hingeks ja suurimaks vene poetessiks. Tema hilisemale loomingule pani pitseri Stalini hirmuvalitsus, mille ajal tal endal oli avaldamiskeeld, tema poeg ja abikaasa vangistati ning paljud tema sõbrad kaotasid elu.

August Georg Gailit oli eesti kirjanik. Ta kirjutas fantaasiaküllaseid romaane, novelle ja följetone. Gailiti varane, rohke erootilise ainega proosa on fantaasiaküllane, selle situatsiooni- ja karakterikujunduses liituvad drastiline ja naljakas.

Erich Maria Remarque oli saksa kirjanik. Remarque on saanud kuulsaks põhiliselt romaanikirjanikuna, ehkki ta kirjutas nooruses ka esseid ja lühijutte ning 1956. aastal näidendi "Lõpp-peatus" (eesti keeles 1962). Erich Maria Remarque sai oma 1929. aastal ilmunud romaaniga "Läänerindel muutuseta" kuulsaks peaaegu üleöö. Tema romaan tõlgiti umbes 50 keelde ning juba 1930. aastal vändati selle põhjal ka film.

Ernest Miller Hemingway oli Ameerika Ühendriikide kirjanik, üks 20. sajandi tähtsamaid ja mõjukamaid kirjanikke. Peale kuulsate raamatute on Hemingway tuntud ka oma kireva eluviisi poolest. Hemingway oli nn „kadunud põlvkonna" üks juhtivaid kirjanikke. Hemingway töid mõjutasid Esimese maailmasõja läbi elanud inimesed, kes olid muutunud tõrjuvateks ja küünilisteks, kuid emotsionaalselt nõudlikeks ning neile vastukaaluks tavalised inimesed, kes leidsid rahuldust sellisest lihtsast tegevusest nagu kalapüük.

Jorge Luis Borges oli Argentina kirjanik. Juba 9-aastasena tõlkis Jorge Luis Borges hispaania keelde Oscar Wilde'i jutustuse “Õnnelik prints” 1923. aastal avaldas ta esimese luulekogu “Fervor de Buenos Aires” Oli kaasosanik ajakirja Prisma loomisel ja tegi kaastööd kirjanduslikule ajakirjale Sur (Lõuna). 1938. aastal kirjutas pärast liiklusõnnetust niinimetatud uues stiilis esimese jutustuse “Pierre Menard, Author of The Quixote“. 1941. aastal kirjutatud “The Garden of Forking Paths” ("Hargnevate teede aed") oli raamatu ja labürindi kombinatsioon, millega Borges leiutas hüperteksti.

Vladimir Nabokov oli vene päritolu USA kirjanik. Tema tuntuim romaan "Lolita" (1955), mis räägib minategelase pedofiilsest suhtest oma 12-aastase kasutütrega, oli ilmudes paljude jaoks šokeeriv. Kritiseeris teisi sügavuti. Dostojevski andis Nabokovile julguse kirjutada erootilistest ahvatlustest ja kasutas oma romaanides noorte tüdrukute ahvatlust.

John Steinbeck oli Ameerika kirjanik, kes jättis maailmale mahuka ja mitmepalgelise kirjandusliku pärandi. Tema tuntumateks teosteks on Pulitzeri preemiaga pärjatud "Vihakobarad", "Hommiku pool Eedenit" ning "Hiirtest ja inimestest". 1962. aastal määrati Steinbeckile Nobeli kirjandusauhind.

George Orwell oli inglise kirjanik.

Gustav Suitsu esikkogu.

Aastail 1909–1922 kirjutas Marcel Proust mitmeköitelise romaanisarja "Kaotatud aega otsimas" ("À la recherche du temps perdu"). Selle esimene köide "Swanni poolel" ("Du côté de chez Swann", 1913) ei äratanud tähelepanu. Pärast sõja lõppu ilmus romaani teine osa "Õitsvate neidude varjus" ("A l'ombre des jeunes filles en fleur", 1919), mis sai Goncourti preemia ja tõi Marcel Proustile kuulsuse.

Czesław Miłosz oli poola kirjanik. 1980. aastal sai ta Nobeli kirjandusauhinna.

Oskar Lutsu tuntud teos

Albert Camus oli prantsuse kirjanik ja filosoof. Kuigi teda on tihti seostatud eksistentsialismiga, eelistas ta, et teda tuntaks pigem inimese ja mõtlejana kui mingi koolkonna või ideoloogia esindajana.
1957. aastal pälvis Albert Camus Nobeli kirjandusauhinna. Ta oli esimene Aafrikas sündinud inimene, kes sai Nobeli kirjandusauhinna.

Friedebert Tuglase novell.

Marie Underi esikkogu.

Ernst Ingmar Bergman oli rootsi filmi- ja teatrilavastaja. Tema tegevusvaldkondadesse kuulusid muuhulgas ka raamatute kirjutamine ning teatud perioodil teatri juhtimine. Bergmani mitmekülgne looming on tuntud laialdaselt üle terve maailma ning teda peetakse maailma filmiajaloo üheks kõige märkimisväärseimaks suurkujuks.

Jaan Kross oli eesti proosakirjanik, luuletaja, esseist ja tõlkija. Ta esitati mitu korda Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks.
On jätnud sügava jälje nii luuletaja kui prosaistina. Suur panus romaanikirjanikuna. Keskses rollis Eesti ajalugu.

Artur Alliksaar oli eesti luuletaja, näitekirjanik ja tõlkija. Vaatamata tõrjutusele ametlikust kirjanduspildist oli Alliksaar tuntud kirjandusringkondades ja salongides, avaldades ulatuslikku mõju ka teistele kirjanikele.
Juhan Viiding oli eesti poeet, näitleja ja lavastaja. Tema luule on avaldanud mõju paljudele üle mitme aastakümne. Oma esimesed luuletused avaldas ta Jüri Üdi nime all, mis ei olnud mitte ainult varjunimi kirjandusmaailmas, vaid ka luuletaja alter ego. Tema luule oli mitmekülgne ja tihti muutuv. Ta võis keskenduda nii ühiskonna probleemidele kui ka kergelt mängelda või õrritada. Ta oli üks nendest poeetidest, kes on mõjutanud terve põlvkonna luulevormi ja elutunnetust.

Keskse tähtsusega 5-köiteline romaan "Tõde ja õigus" käsitleb Eesti ühiskonnale iseloomulikke arengusuundi 19. sajandi lõpukümnendeist 1920. aastate lõpu majanduskriisini.

Romantilistes novellides "Toomas Nipernaadi" (1928; film "Nipernaadi" (1983)) on tegelaskujud senisest realistlikumad ja lüürilisemad, Gailiti loomingule tunnuslik grotesksus on neis mahenenud.

"Läänerindel muutuseta" on Erich Maria Remarque'i romaan sõjakoledustest Esimese maailmasõja päevil ja sõjast naasnute raskustest tavaellu tagasi pöördumisel.

Sylvia Plath oli ameerika luuletaja, lühijuttude kirjutaja ja esseist. Tuntuks sai ta eelkõige luuletustega, kuid kirjutas ka hinnatud romaani "Klaaskuppel", mis on poolautobiograafiline teos ning räägib Sylvia võitlusest oma depressiooniga. 1981. aastal avaldatud "Kogutud luuletustega" pälvis ta postuumselt Pulitzeri preemia.

Hando Runnel on eesti luuletaja ja kirjastaja.

Jaan Kaplinski on eesti kirjanik ja tõlkija.

Sergei Donatovitš Dovlatov oli vene kirjanik ja ajakirjanik. Nõukogude Liidus ei õnnestunud Dovlatovil ühtki raamatut avaldada, tsensuuri tõttu nurjus see ka Eesti NSV-s. Tema jutustuste kogumik pidi ilmuma kirjastuses Eesti Raamat, kuid tiraaž hävitati KGB käsul. Tema teosed levisid samizdati kaudu. Selle eest, et teda avaldati lääne venekeelsetes ajakirjades, heideti ta välja NSV Liidu Ajakirjanike Liidust.
"Elada on võimalik ainult kolmes linnas: Leningradis, New Yorgis ja Tallinnas."

Vladimir Nabokovi väga paheline romaan. Oli alguses keelatud, kuid valitakse lõpuks 20.sajandi parimate inglisekeelsete raamatute hulka.